Uue Nooruse asutajaliige Rasmus Toompere on maha saanud uue ja eesmärgipärasema mittetulundusühinguga “Kulduur”.

Muusikaklubi avamine toimub 28. mail aadressil Narvma mnt 101.

PS: Ainult loetud päevad hiljem avaldab Rasmuse ansambel Leegitsev Sidrun oma esimese albumi. See on üks laulev revolutsioon.

Leene Nola

Minu jaoks on kogu protsess alates Tammepargi seltskonnast (kus ma
tutvusin Kaija ja Piuga) VHKsse astumise (Triin, Helmi …) ja
Noorlooma asutamisega kuni Eha poistega segunemisega ja tartusse
kolimisega vaadeldav ühe protsessina.

oleks mul pikemalt aega süvenemiseks psühholoogilistesse ja
sotsiaalsetesse teoriatesse leiaks see ilmselt ka tõestust -
kuulumisvajadus, grupitunnetus, vajadus mingi “tõe” järele,
kriitikameele arenemine, vajadus vastanduda kehtivale võimule, vajadus
ise luua, ise juhtida, iseseisvumine.

ühiskonna dekonstrueerimine – konstrueerimine.

Uus Noorus kitsamalt kui eksperiment, katse-eksitus, pannes proovile
iseendid indiviididena ja iseendid grupina. Ühine energeetiline väli,
mille liikmete energia kogusumma põhjustas mingi ainuomase atmosfääri,
mille kestus on ajutine, püüdmatu ja säilitamatu. Plahvatusele järgnev
loomulik kaose poole liikumine – teineteisest eemaldumine. Samas on
kõigi osakeste alge SAMA ja kõigis meis on jäljed plahvatusest, mille
alusel saab meid paratamatult alati samastada.

Minu jaoks pole see millegi lõppemine vaid jätkuv protsess. Igavene
liikumine. Uus Noorus on osa minust ja see ei kao ajas.

Noorus on midagi, mida ei saa säilitada. Noorus on ajutine ja sellest
kasvatakse igaljuhul välja. Sama kehtib Uue Nooruse kohta. Sellel oli
oma aeg ja oma koht, mille võimu pole vaja säilitada, vastasel juhul
saaks sellest üks järjekordne paratamatult stagneeruv koosseis.
Struktuur struktuuri pärast, mille sisu aeguks.

***

Uusnooruslased liiguvad igaüks oma uue eluetapi poole – leiavad
iseend, leiavad selleks uusi koosseise, taasavastavad teineteist, …

ja vastavalt uuele eluetapile dekonstrueerivad ka paratamatult legendi
uuest noorusest. Kirjutavad igas eluetapis sellele ehk uue loo.

Madis Mikkor:

Tere Gregor

Meile on kõigile antud siin ilmas oma aeg ja kuidas me seda kasutame, on
sügavalt isiklik otsus. Paljud (ehk vastab tõele, et 80% inimkonnast) ei
vaeva oma pead küsimusega “mis on inimese eksistentsi olemus”. Kui aga
kord juba selle küsimuse juurde jõuad ja ikka jälle tagasi pöörduma
hakkad, võid kindel olla, et midagi erilist sinus on.

Kui inimene tunneb end teistest eristuvana, hakkab lööma alarmkell -
karjast eraldujat ähvardab surm. Siin on muidugi palju variante, mida
edasi teha. Võid täielikult asotsialiseeruda – elada erakuna metsas või
linnadžunglis, uppuda raamatutesse vms. Võid aga ka muude variantide seas
otsida ja leida omale mõttekaaslasi ning veeta aega koos nendega -
kuulutada mingit sõnumit, püüdes hingesugulaste ringi laiendada ning
tugevdades oma karja, tagades selle sees jätkusuutlike struktuuride teke.

Kui selliseid kildkondi moodustavad väga noored inimesed, kipub struktuur
olema rabe. Inimesed on välja kujunemata. Veri nõuab oma osa, olulisel
kohal on armumised, enesetõestamise vajadus, kogemustejanu. Ühel hetkel on
vaja lapsi saada… Kõik see viib tihti taoliste gruppide hääbumiseni
küllaltki lühikese aja jooksul ja isegi kunstihuvi ei ole püsivaks
tsementeerimiseks piisav.

Toimub “looduslik valik”. Kes grupist rändab välismaale, kes muutub
alkohoolikuks, kes kasvatab kolme last, kes ehitab maja ja maksab kahes
kohas rügades laene…
Ja siis muidugi jäävad need vähesed “vabad hinged”, kes ei allu süsteemi
ahvatlustele. Neil on isegi selle 20% seas haruldane oma maailmakäsitlus,
analüüsivõime, julgus kahelda autoriteetides, loovus ja ettevõtlikkus.

Need isiksused koondavad enese ümber aina uusi inimesi, annavad ideid ja
mõttesuundi ning liiguvad siis jälle ise edasi. Nende kohta öeldakse
“maailmaparandajad”, neid naerdakse või austatakse, aga kunagi ei ola nad
kusagil lõpuni “omad”.

Uues Nooruses on ehk kõik tüübid esindatud. Iga aastaga toimuvad nii
noorte inimeste rühmituses aga sedavõrd drastilised muudatused, et praegu
puudub paraku veel vajalik ajaline distants rühmituse kohta üldistuste
tegemiseks. Ehk viie aasta pärast

Parimat,
Madis

Tere,

Uus Noorus/Eha tn poisid on hea näide kultuuri sinusoidsest
kulgemisest  St see aeg, kui neil/teil aktiivsem tegutsemine Tartus
algas (Vastikud Diskod jne), oli just selline, kus eelmine põlvkond
hakkas ära väsima – nt Eclectica oli ju saanud küll linna rahastuse
taha, aga see tähendas, et linn ja publik ja meedia ootasid nagu aina
rohkem ja aina suuremat ja samas olid üha vähem valmis selle eest
maksma, ja mingeid iseenesest suuri saavutusi meie kontekstis võeti
juba enesestmõistetavalt (vt kas või Mammuti Eclectica-plakateid
Y-Galeriis – kes siin kõik ära käinud on!) Oma jaks kahanes, pere
tekkis ju ka, samaealised ei jaksand enam ka nagu pidudel käia ega
korraldada, kaader vajus laiali, linna kultuuripoliitika läks
konservatiivsemaks ja tundus, et alternatiivkultuuri kohale Tartus
tekib auk. Aga samas oligi juba uus seltskond alustanud, nagu hoopis
teistel alustel, ilma linnavalitsuseta ja suurte rahadeta, aga
see-eest hullude ideede ja uute nimedega, ja see töötas, ja täiesti
uus rahvas tuli taha ka. Võrreldes selle eelmise, kümnendi keskpaiga
skenega oli suhtumine ses mõttes isegi avatum, et traditsioon ja
uuendus olid mõnevõrra sujuvamalt ühitatud, pildile mahtusid nii Griša
Lotman ja “Tartu lood” kui ka eksperimentaalpeod. Sisemiselt on ehk
esteetikate ja inimsuhete lahknevusi olnud rohkem kui väljapoole
paistab ja eks see vajadus endale kummati elatist leida mõjutab ka
tänaseid tegemisi, aga osalt vist ka seetõttu on Uue Nooruse omad
kuidagi sujuvalt lülitunud Tartu põnevamatesse kultuurikeskustesse
(Pärmivabrik, Genialistid, Y-Galerii…) Tõenäoliselt on asjaosalistel
praegu mõnevõrra ka teelahkmetunne, et mingid võtted ja võimalused on
juba nagu läbi katsutud ja uute jaoks oleks vaja uusi inimesi või
tingimusi; ses mõttes põnev seis, et mis edasi saab.

parimat,
bv

(Kaisa Eiche)

nii palju kui pasunast tuleb.

Pakun välja lähtepunkte kirjutamiseks:

Mis uusnoorus on?

kamp suht ühevanuselisi lapsi, kes kogu aeg sama “territooriumi” jagavad..klassis, koolis, korterites, Tartus, nüüd pidudel, üritustel, tehases, genis, blogis, näitusesaalides,kus iganes nad territooriumi omastavad või lahkelt vastu võetakse..
nagu sõpruskonnad ikka, selles mõttes ei midagi ebatavalist..omaendi kehtestatud subkultuursete stiilinormidega lihtsalt.

Miks sellised ühingud sünnivad, miks nad surevad?
uusnoorus ei ole surnud, ära muretse.. anna aega

Milliseid väärtuseid uusnoorus teie arvates esindab?
paduromantilisi, elujaatavaid, nooruslikust seksuaalsusest pakatavaid väärtusi,
tartu youth culture üks lipulaevadest

Ning kellel vähegi viitsimist on, võiksid mõtteid mõlgutada teemal, kuidas
ja miks üks organisatsioon inimeste peadest üle kasvab, nii et ta
inimeste vahel lõputuid vaidlusi tekitada võib.

see ei olegi päriselt organisatsioon. organisatsioonis o n kõik organiseeritud.
te hakkate lihtsalt täisealiseks saama ja need samad ülal loetud väärtuste asemel tulevad nagu iseenesest uued j a huvitavamad – kellele mis.. lubage üksteisel muutuda ja kannatage teisenemine välja. 30selt rokite jälle terves vabariigis.